Iga kõver, iga perforatsioon, iga hõõgniit tundub hingetõmbe, liikumise ja olemasolu rekordina. Kuigi liikumine on lakanud, säilitab teos elu olemuse vaikse väärikusega. See tuletab meelde, et isegi kõige põgusamatel hetkedel võib peituda sügav ilu ja et hapruses peitub tugevus, mis püsib.
